17. mai 2012

KJK Kolmas kolmapäevak


Seekordne kolmapäevak erines eelmisest ilma poolest totaalselt, aga vaheldusrikkus ongi ju purjetamise üks võludest ning selle vastu pole loodetavasti kellelgi midagi. Nagu öeldud, oli ilm tiba tuulisem, külmem ning lisaks veel lauspilves ja sadas „seenevihma“. Kohtunike poolt oli meie grupile rajaks pandud 8-;2-;7+ ja finiš jõel. Seekord oli ka lõpuks start kõikidele gruppidele eraldi - kiitus kohtunikele!

Vahetult enne starti takerdus meie niigi ülieakas eespuri heiskamisel esimesse knaapi ja rebenes  alumise liigi juurest ning oli väga suur oht, et meie sõit ongi selleks korraks sõidetud. Nagu ikka sellistel puhkudel, olime just ennem omavahel lõõpinud, et sellega on alati nii palju aega … Stardiks ettevalmistuse aja tegelesid poisid vööris eespurjele kiirkorras teibi paigaldamisega, mis loomulikult niiskes keskkonnas eriti edukalt ei õnnestunud. 

Fotod: Piret Salmistu
Starti me parima lähte saamiseks trügima seekord ei läinud, vaid proovisime saada vabas tuules minema veidi altpoolt, et testida, kuidas meie puri käitub ja kas üldse saab sellega sõita ja siis võimalusel ära pautida. 


See lõppes muidugi nii, et kui pautida tahtsime, siis pidime seda tegema teiste tagant läbi, mis tegelikult oli ikkagi hea otsus ning esimeses märgis olime kõik suhteliselt lähestikku, neljandana, vahetult meie ees väga hea stardi teinud Carol, kelle ees siis Merihunt ja esimesena Minni. Kui Minni halssis peale märki, siis kogu ülejäänud grupp sõitis suht otse märgi suunas ja tagantjärgi tarkusena võib öelda, et see halss oli neil õige otsus, sest sealt said nad edu kasvatada ning meie võisime teise seltskonnaga vaid omavahel edasi seilata ning püüda seal mitte mingi jamaga hakkama saada. See ka õnnestus ning märgi võtsime kolmandana, Merihundi järel, keda siis jälitama asusimegi. Edasine sõit läks pikalt, ühe paudiga tagasi seitsmenda märgi suunas ja siis külgtuules otse sadamasse.

Nii ees sõitev Minni kui ka meie taga seilanud Carol, Madicken ja Estella tegid tuule keeramisele vastavalt vahepeal veel paudi merele, aga otsustasime igaks juhuks vahet Merihundiga hoida, ning sellele riskile ei läinud, mis ka ennast õigustas. Muulideni jõudes oli ka selge, et tuul, mis ennem ikka suht korralikult puhus, on hakanud vaibuma ning oli vaid õnn, et veel mingigi virvendusega finišisse jõudsime.

Kuigi füüsiliselt olime lõpuks ikkagi kolmandad, siis arvestuslikult tõusime teiseks, Merihundi ees ja Minni järel. Tabelis neljas oli Carol ja siis omakorda Madicken ning Estella. Madicken oli küll veel eelviimases märgis meile nii lähedal, et olime üpris kindlad, et kui sama tuul püsib ja nad meil kannul püsivad, on tänu üliheale võistlusväärtusega võitjad seekord nemad, aga ju siis see lisapaut merele ning tuule vaikimine kalda all sai neile saatuslikuks, aga see on vaid meie arvamus.

Kui eespurje ilusti korda saame, siis plaanime kindlasti sõita kaasa nädalavahetusel peetaval ja kahepäevasel lühirajavõistlusel E4, mis on aastate lõikes tavaliselt alati tore üritus olnud ja kuna lubab hästi ilusat ilma, siis loodame, et seekord on osavõtjaid sellest üritusest rohkelt.

9. mai 2012

KJK teine kolmapäevak


Nagu eelmises postituses juba mainisime, siis esimene kolmapäevak jäi meil osade meeskonnaliikmete töökohustuste tõttu vahele ning täna on meie jaoks sellel hooajal teine start. 
Tänane ilm oli küll absoluutselt risti vastu igasugustele ennustustele, mida kontoris veel vaadata jõudsime, aga  ikkagi superilus. Tuul oli küll väga heitlik ning stardis vaikis sootuks, aga päike säras kõrgelt ning tormikates oli ikka väga palav. Kohtunike poolt oli meie grupile rajaks pandud „kuulimuna“, ehk kuues märk vasakule jätta ja siis otse finišisse tagasi.

Fotod: Piret Salmistu
Stardiga läks meil seekord siis nii, et arutades omi asju, ei pannud me tähele, et jälle on start kolmele grupile koos … (?) Tänu sellele oleksime peaaegu hiljaks jäänud, aga suutsime ikka ennast niipalju parandada, et täpselt kohtunike laeva juurest startida. Peale starti seisid aga meie ümber pea kõik jahid. Osad neist tänu suuremasse, ehk kolmandasse gruppi kuulumisele ikka vägagi palju suurema purjestusega ning oli enam kui reaalne oht nende purjede kattevarju jääda. Selle hävingu vältimiseks pautisime praktiliselt kohe peale liini ületamist kohe ära, 




Merivälja poole ning enamus meie grupi jahtidest tegi küll sama, aga pautisid pea kohe uuesti tagasi merele. Meiega koos tuli vaid Merihunt, 




kes siis aga varsti peale uuesti märgile pautimist, oma kogenud meekonna ja oluliselt kiirema jahiga meist vaikselt mööda libises. Märgis olimegi meie siis nende järel teised ning sõit tagasi Pirita poole läks edasi juba spinnakeride all. Meist märgis ikka jupp maad tagapool olnud Minni edenes päris jõudsasti ning mingil hetkel olid nad meid vaikselt katmagi asumas, koos suure jahi Matildaga, kes nagu hiljem selgus, üleüldse ei võistelnud ning oleks võinud ikka viisakas olla ja mitte teisi jahte segada … liiatigi veel väiksemaid ja aeglasemaid ;-).

Halssisime katmise vältimiseks ära, mis aga tundus lisaks vabale tuulele, veel veidi meile ka edu andvat, sest  jõudsime selle manöövri tulemusena Merihundile veidikene lähemale. Vahetult enne Pirita muule sai meist mööda ka Minni, kes oli lõpuni samal kursil püsinud ja korra vaid muulide juures halssima pidi. Finišis oli meie vahe küll mõõdetav praktiliselt paadipikkustega ning füüsiliselt olime siis kolmandad, aga kas me ajaliselt ka Merihundi poisse edestada suutsime, ei olnud enam sugugi kindel.




Protokollist leidsime ennast siiski esimeselt realt, küll vaid mõnekümne sekundiga Merihundi eest, kolmas oli Madicken, kellele järgnesid Carol, Minni ja Estella. Tundus, et vähemalt Tallinnas oli täna selle kevade esimene tõeliselt soe õhtu ning seda koos vahvate konkurentidega  merel veeta oli vägagi ok! Meeskonna järgmist starti plaanime siis järgmisel kolmapäeval, sest nädalavahetusel võistlusi ei toimu.

1. mai 2012

2012 aasta purjetamishooaeg on avatud!


Järjekordne purjetamishooaeg  on siis ametliku avapaugu saanud, avaregatt peetud ning lipp Kalevi Jahtklubi lipumasti taas pidulikult heisatud. Seekord tegi seda  üksinda ümber maailma purjetanud Uku Randmaa, kellele selle suurepärase saavutuse eest omistati klubi auliikme staatus, mis on meie arvates igati õige źest.


Meeskonna kevadistest tegemistest siis niipalju, et selleaastased kevadtööd algasid meil ikka tavatult hilja, sest külm ilm kohe kuidagi ei soosinud seda ettevõtmist ning vahepeal oli tunne, et ei saagi jahti plaanitud ajaks valmis, sest kõik lihvimise ja värvimistööd vajavad temperatuuri. 

Õnneks laabus kõik  Jaani visale eestvedamisele ning suuresti tänu tema tublile pea igaõhtusele sadamas tegutsemisele, praktiliselt nädalaga. Suuremates töödes osalesid nädalavahetustel kordamööda kõik meeskonnaliikmed ning kaks päeva tagasi, ehk pühapäeva pealelõunal saime jahi vette.

Oleme ikka üritanud igal aastal esimestest regattidest peale osa võtta, niisiis olime tänagi stardis. Ilm soosis täna purjetajaid ikka väga, ning kui hommikul veel puud akna taga hoogsalt kõikusid ning korra isegi oli tunne, et kas see plaan on ikka parim, siis sadamasse jõudes oli pilt isegi enam kui meeldiv. Kuna kogu taglastus sai alles eelmisel õhtul jahti toodud ning  mastki sai trimmi alles nö. käigu pealt, rääkimata testimisest, siis oligi see avavõistlus plaanitud nö. esimeseks sportlikuks trenniks ja starti me igatahes suundusime.


Meie grupis oli osalejaid küll vaid neli, aga asi seegi ning merele jõudes hakkasime me ennast järjest kindlamalt tundma ning  peale mõningast „soojendust“ sujusid paudid ja halsid meeskonnal nii, nagu polekski pikka talve vahepeal olnud. Veidi rikkus hallside ajal tuju talvega välja veninud pakstaakide tõstekummid, aga ostame koheselt uued, ning see teema on unustatud.

Starti jõudsime hästi ja vast isegi liiga hästi , sest pidime veidi aega piki liini purjetama, aga kuna meie ees ja taga oli ruumi meeletult, oli see üsna lõbus. Kohtunikud olid märgiks pannud laevatee teljejoone mandri poolt esimese toodri, ehk mere poolt number kolme, mille pidime jätma vasakusse poordi ning  sealt otse tagasi sadamasse finišisse, mis traditsiooniliselt on jõel.


Sõit ise kulges suht lühikeste pautidega ilma eriliste emotsioonideta ja Minni poolt segamata tuult otsides pöördemärgini ning  peale märgivõttu spinniga sirgelt ühel halsil praktiliselt muulideni, ning siis kahe halsiga finišisse. Tuul, mis enamus krüssu otsa oli enamvähem stabiilselt püsinud, hakkas vaikselt vaibuma ning korra tekkis täitsa oht, et vaikibki, aga õnneks nii ei läinud ning suurepärane purjetamisilm püsis kuni võistluse lõpuni. Kuna Minni, mis on täiesti uus jaht ning võistles eelmisel aastal klass kiiremas, ehk kolmandas  grupis, (aga tänu võistlusväärtuste piirmäära muudatusele jne.), on nüüd meiega, siis meil polnud ausalt öeldes  aimugi, et kui palju meil aega on seal kulgeda, et turvaliselt konkurentsis püsida, aga nüüd sai see pilt natukene selgemaks.

Finiśis olime füüsiliselt teisena, suhteliselt Minni järel, aga protokollist leidsime loodetult ennast esimeselt kohalt. Teiseks tuli Minni, kes edestas Madickeni ning neljandaks jäi Estella, kes südilt lõpuni võitles ning loodetavasti jätkub neil sellel hooajal entusiasmi nii ka edaspidi jätkata.


Algselt oli meil plaan kaasa teha ka esimesel kolmapäevasel sõidul, aga kuna osa meie meeskonnast on muude kohustuste tõttu eemal ning hetke seisuga lubab kõvemat tuult, siis teeme otsuse osalemise kohta vahetult enne võistlust.