12. juuni 2011

Terra Feminariumi regatt

Tänavune sõit ümber Naissaare algas seekord ikka vägagi ootamatult, lihtsalt seismisega tuulevaikuses koos kolmanda ning neljanda grupi eskaadriga. Seda enam, et otse stardijoone juures ja seda kõike ikka päris pikalt. Eelmisel hooajal jäi meie grupil tormi tõttu küll see sõit hoopiski ära, aga seekord ei olnud ükski ilmaprognoos tuule poolt sellist hetkelist vaikimist ette näinud.

Eelkõige hakkasid meil stardis probleemid pihta sellega, et meile jäi vahetult ette üks suurtest Ridastest ning sealt purjedest läbi ei mahtunud ükski tuuleõhk enam liikuma. Puhtalt meie positsiooni viga ja süüdistada pole peale iseenda kedagi. Õnneks ei läinud oluliselt paremini meie teistelgi kamraadidel, kes solidaarselt samuti seisid ning vägagi tervitatav oli raadios kõlanud peakohtuniku otsus, et stardi kontrollaega on pikendatud seni, kuni viimnegi jaht avaldab soovi startida. Väga olulisel hetkel tehtud üliõige otsus kohtunike poolt, sest nelja lubatud minutiga ei lahkunud sealt meist pea keegi.

Kuna edasine rajavalik oli tuule ootamatu käitumise tõttu kõik veel lahtine, siis hoidsime lihtsalt käiku üleval, suunaga Naissaare poole ning jälgisime, mida teevad meie grupi teised jahid. Eesmärk oli välja selgitada, mis selle tuulega siis lõpuks enamvähem paika saab, sest seda regatti võib sõita ükskõik kumba pidi ümber Naissaare. Kuna valdav enamus meie grupi omi sõitis siiski vastupäeva ümber saare. Kuna spinnakeriga tundus seal pikemat aega sõita saavat, valisime ka meie selle tee. Tagantjärgi tarkusena oleksime teistpidi sõites olnud kindlasti edukamad, aga selle teadmisega pole teha midagi. Mida saarele lähemale me jõudsime, seda kõvemaks läks tuul ja vahusemaks meri. Valdavalt sõitsime ka seal spinnakeriga, aga turvalisuse mõttes võtsime selle vahepeal maha, sest nurk tuule suhtes oli mingil hetkel juba selline, et genuaga sõites ei kaotanud me käigus oluliselt, aga jaht oli stabiilsemini juhitav. Samas, just sellel ajal said Blanca ning Juko meiega vahet veidi suurendatud, seega oleksime võinud veidi kauem aega seda ikkagi üleval hoida, sest meeskond sai suurepäraselt hakkama.

Saare põhjatipu juures oli tuul jälle spinnakerile sobiv ning heiskasime selle uuesti. Õnneks oli nüüd ka tuule nurk parem ning sõita ikka oluliselt stabiilsem. Ümber saare jõudnud, läks genua jälle ülesse ning juba Tallinna lahte jõudes ebameeldiva üllatusena tabas meid vastutuul ning algas krüss Piritale. Kõik see eelnev meile kõvas tuules edu kindlasti ei tõotanud ja nii ka juhtus. Ummiklaines vajusime me võrreldes Polaristega ikka liigagi palju Paljassaare poole ära. Eks omajagu süüd oli ka meie pidevas kõva tuule trimmide katsetamises, et ilma purje vahetamata krüssus parim asetus leida, mis aga liigselt tähelepanu võttis. Paljassaare juures pidime veel tegema kaks lisapauti, sest esimene katse osutus kaardiplotterilt kive tähistavaid märke vaadates :-), liiga ennatlikuks … ja liigseks riskiks polnud vähimatki alust. Edasine oli ühel halsil sõit Piritale, kus enam midagi põnevat ei toimunudl. Sõidu võitis Tuulelaul, kellele järgnesid Blanca ning Leila. Meie koht oli kokkuvõttes seitsme jahi hulgast neljas, ehk täpselt grupi keskel ja eelkirjeldatut arvestades võis sellega rahul olla ning edaspidi proovida vähem katsetada võistluste käigus.

Kui start ning veidi aega peale seda valitsenud tuulepuudus kõrvale jätta, siis kulges kõik korralikult kiires tempos. Finiši üllatavalt varajane aeg sobis samuti hästi kõikide meekonnaliikmete edasiste päevaplaanidega.

Järgmine võistlussõit toimub meil traditsiooniliselt kolmapäeval ning siis paneme ühiselt paika ka selle, kas osaleme öisel sõidul ümber Naissaare ning Prangli.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar