3. juuni 2010

KJK Delfi kolmapäevakute viies sõit

Ilm oli super ilus, lainet praktiliselt polnud, tuul keskmine ja kõik eeldused meie jahile hea tulemus välja sõita olid algselt olemas. Rada oli arvestades nõrka tuult ja prognoosi, mis näitas selget vaikimistrendi, seekord üllatavalt pikk: 7-; 6-; 2-; 6+ ja finiś traditsiooniliselt jõel. Start õnnestus meil väga hästi ja olime esimesest märgist tulles meie grupis kolmandad ning positsioon oli sama ka teises märgis, aga siis algas midagi sellist, mida me isegi unes ei oleks osanud karta...

Nimelt oli Minni stardis suutnud välja suruda (ja väiksemate jahtide vastu vist kurjaks ajada) kiiremate jahtide hulgas seilava Brigitta, kes pidi tiiru ümber kohtunikelaeva tegema ja meile siis täpselt kuuendas märgis järgi jõudis. Teades nende ja meie jahi kiiruse erinevust ning roolis olnud kipperi kogemusi, olime 101% kindlad, et märgivõtt toimub neil kiirelt ja nad halsivad õigele kursile, ehk järgmisesse märki. Andsime neile korralikult ruumi ja tegime samal ajal spinnakeriga halsi, aga Brigitta pealt hakati hoopis endale parema halsi õigust nõudma ja kurssi märgile nad ei võtnudki, isegi vist ei plaaninud, vaid hakkasid seal alles eriti aeglaselt toimetades spinnakeri heiskama. Kuna olime juba üksteisele füüsiliselt niivõrd lähedal, et kuhugi pöörata ei olnud ja meil spinnaker teisel halsil ja nemad meie taga tuulevarjus, siis nii me külg – külje kõrval teistest jahtidest ja nende kursist eraldusimegi.. ja väga vales suunas. Vaatasime nukralt kuidas Minni ja Eneli märki võtsid ja uhkelt spinnakeride all kaugenema hakkasid ning loomulikult tegid sedasama ennem selgelt meil küll ees, aga vägagi lähedal olnud Leila ja Tuulelaul. Aeg mis kulus, et sealt lõpuks pääseda, tundus igavikuna ja nii see ka meie grupis valitsevat ja sekundites arvestatavat konkurentsi teades ka oli.. Ikka mitu head minutit triivisime seal katamaraani mängides ja kui siis lõpuks sealt pääsesime, oli juba liiga hilja, et kuhugi tavalise sõiduga järgi jõuda. Oleks me kohe teadnud, et nad halssida ei plaani, oleksime ise kiirelt tagasi halssinud või siis vägisi spinni kinni hoides pautida üritanud, aga see on vaid oleks.. ;-). Olime toimuvast niivõrd üllatunud, et selle peale lihtsalt ei tulnud ja tagantjärgi ollakse ju alati targad.

Lõpuks jälitama pääsedes korra küll tundus, et nagu saaksime spinnakeriga konkurentidele lähemale, aga siis oli meie kord sellesse neid varem kimbutanud tuuleauku sattuda ja tundeks see vaid jäigi. Katariina kai, ehk teise märgi võtsime meie grupist selgelt viimasena ja kuna keset lahte oli tuul vaiksem ja kaotada polnud nagunii enam midagi, siis sõitsime suhteliselt vabalt ja kiirust hoides, pikka halssi maa poolt tagasi kuuendasse. Kõik konkurendid meie grupist aga läksid märki lahe keskelt ja pressisid vist vägagi teravalt, mis kindlasti vaikses tuules meie trump ei ole. Lootsime leida maale lähemalt veidi kõvemat tuult ja tundus, et veidi parem (aga kahjuks mitte piisavalt) see seal ka oli, sest tagasi kuuendasse märki jõudes olime Minnile ja Enelile vähemalt enda hinnangul küll lähemale saanud. Märgist edasi, Piritale oli juba tuul vägagi vaba , aga õhtu lähenedes loomulikult järjest ja järjest vaikiv. Loomulikult, nagu meil veel vähe ebaõnne oleks olnud, sättis ennast meile vahetult kuulimuna betooni kõrval tuulele ette mingi kummaline punaste purjedega piraadilaeva meenutav suuremat sorti alus, mis sundis meid veidi loodetud trajektoorist loobuma, aga see takistus oli kõige eelnenu kõrval olematu.

Muulide juurde jõudes oli selge, et tuul vaikib ja kohe vägagi kiiresti, seega proovisime ikka kuidagi mitte pautides ja „hooga“ olümpiarõngaste toodrist mööduda, mis ka tõsiselt kiiruse arvelt õnnestus ja vaid üks paut juba praktiliselt olematus tuules oli vajalik, et jõuda kohtunikeni, aga kahjuks küll juba lootusetult hilja. Seekordne sõit lõppes meile siis viie jahi hulgast viimase kohaga, aga kuna sõidu ajal toimusid kõik meeskonna manöövrid peale spinnakeri tõstmise laitmatult, siis otseselt millegi üle arutleda polnud ja seekord läks lihtsalt nii ning järgmine kord teame olla ettevaatlikumad ja mitte eeldada, et kõik jahid sõidavad võidusõidu ajal võidu :-).

Sõidu võitis järjekordselt ja teenitult Leila oma tuntud headuses, teine oli Tuulelaul ja kolmas Minni, kellele järgnesid siis Eneli ning meie. Meeskonnast ei suutnud keegi päris täpselt meenutada, millal me viimati päris viimased olime, aga vahelduseks ongi ju päris värskendav :-).

Kuna Tallinnas toimub Laserite EM, siis laupäeval ja kolmapäeval suurtele jahtidele võistlusi ei toimu, siis meie järgmine start on loodetavalt sõit ümber Naissaare järgmisel laupäeval.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar