17. mai 2012

KJK Kolmas kolmapäevak


Seekordne kolmapäevak erines eelmisest ilma poolest totaalselt, aga vaheldusrikkus ongi ju purjetamise üks võludest ning selle vastu pole loodetavasti kellelgi midagi. Nagu öeldud, oli ilm tiba tuulisem, külmem ning lisaks veel lauspilves ja sadas „seenevihma“. Kohtunike poolt oli meie grupile rajaks pandud 8-;2-;7+ ja finiš jõel. Seekord oli ka lõpuks start kõikidele gruppidele eraldi - kiitus kohtunikele!

Vahetult enne starti takerdus meie niigi ülieakas eespuri heiskamisel esimesse knaapi ja rebenes  alumise liigi juurest ning oli väga suur oht, et meie sõit ongi selleks korraks sõidetud. Nagu ikka sellistel puhkudel, olime just ennem omavahel lõõpinud, et sellega on alati nii palju aega … Stardiks ettevalmistuse aja tegelesid poisid vööris eespurjele kiirkorras teibi paigaldamisega, mis loomulikult niiskes keskkonnas eriti edukalt ei õnnestunud. 

Fotod: Piret Salmistu
Starti me parima lähte saamiseks trügima seekord ei läinud, vaid proovisime saada vabas tuules minema veidi altpoolt, et testida, kuidas meie puri käitub ja kas üldse saab sellega sõita ja siis võimalusel ära pautida. 


See lõppes muidugi nii, et kui pautida tahtsime, siis pidime seda tegema teiste tagant läbi, mis tegelikult oli ikkagi hea otsus ning esimeses märgis olime kõik suhteliselt lähestikku, neljandana, vahetult meie ees väga hea stardi teinud Carol, kelle ees siis Merihunt ja esimesena Minni. Kui Minni halssis peale märki, siis kogu ülejäänud grupp sõitis suht otse märgi suunas ja tagantjärgi tarkusena võib öelda, et see halss oli neil õige otsus, sest sealt said nad edu kasvatada ning meie võisime teise seltskonnaga vaid omavahel edasi seilata ning püüda seal mitte mingi jamaga hakkama saada. See ka õnnestus ning märgi võtsime kolmandana, Merihundi järel, keda siis jälitama asusimegi. Edasine sõit läks pikalt, ühe paudiga tagasi seitsmenda märgi suunas ja siis külgtuules otse sadamasse.

Nii ees sõitev Minni kui ka meie taga seilanud Carol, Madicken ja Estella tegid tuule keeramisele vastavalt vahepeal veel paudi merele, aga otsustasime igaks juhuks vahet Merihundiga hoida, ning sellele riskile ei läinud, mis ka ennast õigustas. Muulideni jõudes oli ka selge, et tuul, mis ennem ikka suht korralikult puhus, on hakanud vaibuma ning oli vaid õnn, et veel mingigi virvendusega finišisse jõudsime.

Kuigi füüsiliselt olime lõpuks ikkagi kolmandad, siis arvestuslikult tõusime teiseks, Merihundi ees ja Minni järel. Tabelis neljas oli Carol ja siis omakorda Madicken ning Estella. Madicken oli küll veel eelviimases märgis meile nii lähedal, et olime üpris kindlad, et kui sama tuul püsib ja nad meil kannul püsivad, on tänu üliheale võistlusväärtusega võitjad seekord nemad, aga ju siis see lisapaut merele ning tuule vaikimine kalda all sai neile saatuslikuks, aga see on vaid meie arvamus.

Kui eespurje ilusti korda saame, siis plaanime kindlasti sõita kaasa nädalavahetusel peetaval ja kahepäevasel lühirajavõistlusel E4, mis on aastate lõikes tavaliselt alati tore üritus olnud ja kuna lubab hästi ilusat ilma, siis loodame, et seekord on osavõtjaid sellest üritusest rohkelt.

9. mai 2012

KJK teine kolmapäevak


Nagu eelmises postituses juba mainisime, siis esimene kolmapäevak jäi meil osade meeskonnaliikmete töökohustuste tõttu vahele ning täna on meie jaoks sellel hooajal teine start. 
Tänane ilm oli küll absoluutselt risti vastu igasugustele ennustustele, mida kontoris veel vaadata jõudsime, aga  ikkagi superilus. Tuul oli küll väga heitlik ning stardis vaikis sootuks, aga päike säras kõrgelt ning tormikates oli ikka väga palav. Kohtunike poolt oli meie grupile rajaks pandud „kuulimuna“, ehk kuues märk vasakule jätta ja siis otse finišisse tagasi.

Fotod: Piret Salmistu
Stardiga läks meil seekord siis nii, et arutades omi asju, ei pannud me tähele, et jälle on start kolmele grupile koos … (?) Tänu sellele oleksime peaaegu hiljaks jäänud, aga suutsime ikka ennast niipalju parandada, et täpselt kohtunike laeva juurest startida. Peale starti seisid aga meie ümber pea kõik jahid. Osad neist tänu suuremasse, ehk kolmandasse gruppi kuulumisele ikka vägagi palju suurema purjestusega ning oli enam kui reaalne oht nende purjede kattevarju jääda. Selle hävingu vältimiseks pautisime praktiliselt kohe peale liini ületamist kohe ära, 




Merivälja poole ning enamus meie grupi jahtidest tegi küll sama, aga pautisid pea kohe uuesti tagasi merele. Meiega koos tuli vaid Merihunt, 




kes siis aga varsti peale uuesti märgile pautimist, oma kogenud meekonna ja oluliselt kiirema jahiga meist vaikselt mööda libises. Märgis olimegi meie siis nende järel teised ning sõit tagasi Pirita poole läks edasi juba spinnakeride all. Meist märgis ikka jupp maad tagapool olnud Minni edenes päris jõudsasti ning mingil hetkel olid nad meid vaikselt katmagi asumas, koos suure jahi Matildaga, kes nagu hiljem selgus, üleüldse ei võistelnud ning oleks võinud ikka viisakas olla ja mitte teisi jahte segada … liiatigi veel väiksemaid ja aeglasemaid ;-).

Halssisime katmise vältimiseks ära, mis aga tundus lisaks vabale tuulele, veel veidi meile ka edu andvat, sest  jõudsime selle manöövri tulemusena Merihundile veidikene lähemale. Vahetult enne Pirita muule sai meist mööda ka Minni, kes oli lõpuni samal kursil püsinud ja korra vaid muulide juures halssima pidi. Finišis oli meie vahe küll mõõdetav praktiliselt paadipikkustega ning füüsiliselt olime siis kolmandad, aga kas me ajaliselt ka Merihundi poisse edestada suutsime, ei olnud enam sugugi kindel.




Protokollist leidsime ennast siiski esimeselt realt, küll vaid mõnekümne sekundiga Merihundi eest, kolmas oli Madicken, kellele järgnesid Carol, Minni ja Estella. Tundus, et vähemalt Tallinnas oli täna selle kevade esimene tõeliselt soe õhtu ning seda koos vahvate konkurentidega  merel veeta oli vägagi ok! Meeskonna järgmist starti plaanime siis järgmisel kolmapäeval, sest nädalavahetusel võistlusi ei toimu.

1. mai 2012

2012 aasta purjetamishooaeg on avatud!


Järjekordne purjetamishooaeg  on siis ametliku avapaugu saanud, avaregatt peetud ning lipp Kalevi Jahtklubi lipumasti taas pidulikult heisatud. Seekord tegi seda  üksinda ümber maailma purjetanud Uku Randmaa, kellele selle suurepärase saavutuse eest omistati klubi auliikme staatus, mis on meie arvates igati õige źest.


Meeskonna kevadistest tegemistest siis niipalju, et selleaastased kevadtööd algasid meil ikka tavatult hilja, sest külm ilm kohe kuidagi ei soosinud seda ettevõtmist ning vahepeal oli tunne, et ei saagi jahti plaanitud ajaks valmis, sest kõik lihvimise ja värvimistööd vajavad temperatuuri. 

Õnneks laabus kõik  Jaani visale eestvedamisele ning suuresti tänu tema tublile pea igaõhtusele sadamas tegutsemisele, praktiliselt nädalaga. Suuremates töödes osalesid nädalavahetustel kordamööda kõik meeskonnaliikmed ning kaks päeva tagasi, ehk pühapäeva pealelõunal saime jahi vette.

Oleme ikka üritanud igal aastal esimestest regattidest peale osa võtta, niisiis olime tänagi stardis. Ilm soosis täna purjetajaid ikka väga, ning kui hommikul veel puud akna taga hoogsalt kõikusid ning korra isegi oli tunne, et kas see plaan on ikka parim, siis sadamasse jõudes oli pilt isegi enam kui meeldiv. Kuna kogu taglastus sai alles eelmisel õhtul jahti toodud ning  mastki sai trimmi alles nö. käigu pealt, rääkimata testimisest, siis oligi see avavõistlus plaanitud nö. esimeseks sportlikuks trenniks ja starti me igatahes suundusime.


Meie grupis oli osalejaid küll vaid neli, aga asi seegi ning merele jõudes hakkasime me ennast järjest kindlamalt tundma ning  peale mõningast „soojendust“ sujusid paudid ja halsid meeskonnal nii, nagu polekski pikka talve vahepeal olnud. Veidi rikkus hallside ajal tuju talvega välja veninud pakstaakide tõstekummid, aga ostame koheselt uued, ning see teema on unustatud.

Starti jõudsime hästi ja vast isegi liiga hästi , sest pidime veidi aega piki liini purjetama, aga kuna meie ees ja taga oli ruumi meeletult, oli see üsna lõbus. Kohtunikud olid märgiks pannud laevatee teljejoone mandri poolt esimese toodri, ehk mere poolt number kolme, mille pidime jätma vasakusse poordi ning  sealt otse tagasi sadamasse finišisse, mis traditsiooniliselt on jõel.


Sõit ise kulges suht lühikeste pautidega ilma eriliste emotsioonideta ja Minni poolt segamata tuult otsides pöördemärgini ning  peale märgivõttu spinniga sirgelt ühel halsil praktiliselt muulideni, ning siis kahe halsiga finišisse. Tuul, mis enamus krüssu otsa oli enamvähem stabiilselt püsinud, hakkas vaikselt vaibuma ning korra tekkis täitsa oht, et vaikibki, aga õnneks nii ei läinud ning suurepärane purjetamisilm püsis kuni võistluse lõpuni. Kuna Minni, mis on täiesti uus jaht ning võistles eelmisel aastal klass kiiremas, ehk kolmandas  grupis, (aga tänu võistlusväärtuste piirmäära muudatusele jne.), on nüüd meiega, siis meil polnud ausalt öeldes  aimugi, et kui palju meil aega on seal kulgeda, et turvaliselt konkurentsis püsida, aga nüüd sai see pilt natukene selgemaks.

Finiśis olime füüsiliselt teisena, suhteliselt Minni järel, aga protokollist leidsime loodetult ennast esimeselt kohalt. Teiseks tuli Minni, kes edestas Madickeni ning neljandaks jäi Estella, kes südilt lõpuni võitles ning loodetavasti jätkub neil sellel hooajal entusiasmi nii ka edaspidi jätkata.


Algselt oli meil plaan kaasa teha ka esimesel kolmapäevasel sõidul, aga kuna osa meie meeskonnast on muude kohustuste tõttu eemal ning hetke seisuga lubab kõvemat tuult, siis teeme otsuse osalemise kohta vahetult enne võistlust. 

17. juuni 2011

KJK Delfi Kolmapäevakute seitsmes sõit

Järjekordne kolmapäevak on siis peetud ning järjekordselt häid tuuleolusid arvestades oli jälle kuidagi hästi lühike sõit. Rajad olid pandud suurtele ning väikestele küll erinevad, mis on muidu väga okei, ainult pikemad võiks need meie grupi sõidud olla. Sügisel ja kevadel on see ajaliselt normaalne, aga keset suve, kus praktiliselt pimedaks ei lähegi, võiks ikka veidi rohkem purjetada kui loomulikult vähegi tuult on.

Ilm oli ilus, tuult samuti piisavalt ning rada oli meile pandud 3+; 6+ ja finiš muulide vahel. Kuna meie esimene pöördemärk oli rajaga enamvähem risti, siis polnud väga vahet, et kummalt poolt minna ning kiirema käigu ning segatud tuule vältimise pärast startisime kuskilt liini keskelt ja ajaliselt üsna täpselt. Valdav enamus meie grupi jahte tegi samuti, seega sellist tavapärast trügimist ei olnudki. Ainukese üllatusena tuli meile see, et meie kunagine aastatetagune konkurent ajast kui me ise veel purjetamisest mitte midagi ei jaganud, Jaanus Nõgisto oli uuesti istunud oma endise jahi Caroli rooli ning selline võidusõit vanameistriga teeb vägagi rõõmu. Ainult kahetsusega peab nentima, et maneerid on tal jäänud samaks … Kui valdavalt on kõigil meie grupi jahtide roolimeestel selge parem vasak halss, siis tema seda millegipärast ei adunud ning sõitis Caroliga meile vasaku halsiga selgelt ette. Hüüdsime küll korduvalt oma teeõigust, aga täiesti süüdimatult sõitis Carol meile jätkuvalt peale. Pidime kokkupõrke vältimiseks väga jõuliselt jahti vallama ja kurssi muutma. Heiskasime koheselt selle süüdimatu ülbuse karistamiseks ka protestilipu, koos vastava teate edastamisega Caroli pardale, aga meile mitte väga suureks üllatuseks 360 kraadist karistuspööret Caroli pealt ei järgnenud. Teadupärast puudub kahjuks osadel roolimeestel julgus oma vigu tunnistada … Ühine meeskonna otsus oli see asi kindlasti protestikomitees vaidlustada kui peaksime finišis tabelis Carolist taha jääma.

Õnneks nii siiski ei läinud ja jõudsime krüssus kõigepealt Carolile kõrvale ning siis ka möödusime suhteliselt kiiresti ning märgis edestasime neid juba mitme paadipikkusega, mis andis lootust sõita spinnakeriga eest veel veidi minema, mis ka õnnestus. Edasine sõit kulges ilma liigsete emotsioonideta ümber „kuuli muna“, ehk kuuenda märgi otse finišisse ja tulemus õnnestuski nii vormistada, et Carol jäi meist protokollis tahapoole. Nii füüsiliselt kui ka parandatud ajas ja kuna protest poleks meile mingit punktilisa toonud, siis peale väikest omavahelist arutelu, loobusime asjale ametlikku käiku andmast, sest teame niigi selgelt, et meil oli seekord 100% õigus. See, et Jaanus Carolit tüürida aitab ja noori hakkajaid purjetajaid oma suure kogemustepagasiga toetab ning kiiremini sõitma õpetab, on väga tore, aga elementaarsetest ohutu sõidu reeglitest võiks siiski kinni pidada.

Koht tabelis oli meie selle aasta viletsaim, ehk kuues, aga konkurents oli seal ikka väga sekundite küsimus. Meist palliga ette tõusis veel Madicken, kes on väga hästi edenema hakanud ja loodetavasti sama trendi ka jätkab. Sõidu võitis Blanca, kes vasaku halsiga kohe stardist minema läks ja sellega taktikaliselt järelikult väga õige käigu tegi ning sellega ka hooaja koondtabelis kõrgeimal kohal peaks olema, aga seal on väidetavalt mingi programmi probleem, mis seda tabelit õigesti ei kuva.

Järgmisel kolmapäeval õhtust sõitu ei ole, sest Jaanipäev on saabumas ning jahtklubi sadamas käib sellel ajal veel jõesängi süvendamine, sest osades kohtades on jõgi muutunud madala veetaseme korral suurema süvisega jahtidele läbimatuks. Laupäevasele suveöö regatile tänase seisuga meie jaht ei registreeru, sest meeskonnal on teised plaanid ning ees on niigi ootamas pikad öised ja päevased sõidud läbi Haapsalu Pärnusse ning siis veel otsa nädalane Muhu Väina regatt, kuhu oleme meiegi ennast üle pika aja ära registreerinud. Tõotab tulla väga lahe üritus, sest tänase päeva seisuga on seal kirjas juba 94 jahti.

12. juuni 2011

Terra Feminariumi regatt

Tänavune sõit ümber Naissaare algas seekord ikka vägagi ootamatult, lihtsalt seismisega tuulevaikuses koos kolmanda ning neljanda grupi eskaadriga. Seda enam, et otse stardijoone juures ja seda kõike ikka päris pikalt. Eelmisel hooajal jäi meie grupil tormi tõttu küll see sõit hoopiski ära, aga seekord ei olnud ükski ilmaprognoos tuule poolt sellist hetkelist vaikimist ette näinud.

Eelkõige hakkasid meil stardis probleemid pihta sellega, et meile jäi vahetult ette üks suurtest Ridastest ning sealt purjedest läbi ei mahtunud ükski tuuleõhk enam liikuma. Puhtalt meie positsiooni viga ja süüdistada pole peale iseenda kedagi. Õnneks ei läinud oluliselt paremini meie teistelgi kamraadidel, kes solidaarselt samuti seisid ning vägagi tervitatav oli raadios kõlanud peakohtuniku otsus, et stardi kontrollaega on pikendatud seni, kuni viimnegi jaht avaldab soovi startida. Väga olulisel hetkel tehtud üliõige otsus kohtunike poolt, sest nelja lubatud minutiga ei lahkunud sealt meist pea keegi.

Kuna edasine rajavalik oli tuule ootamatu käitumise tõttu kõik veel lahtine, siis hoidsime lihtsalt käiku üleval, suunaga Naissaare poole ning jälgisime, mida teevad meie grupi teised jahid. Eesmärk oli välja selgitada, mis selle tuulega siis lõpuks enamvähem paika saab, sest seda regatti võib sõita ükskõik kumba pidi ümber Naissaare. Kuna valdav enamus meie grupi omi sõitis siiski vastupäeva ümber saare. Kuna spinnakeriga tundus seal pikemat aega sõita saavat, valisime ka meie selle tee. Tagantjärgi tarkusena oleksime teistpidi sõites olnud kindlasti edukamad, aga selle teadmisega pole teha midagi. Mida saarele lähemale me jõudsime, seda kõvemaks läks tuul ja vahusemaks meri. Valdavalt sõitsime ka seal spinnakeriga, aga turvalisuse mõttes võtsime selle vahepeal maha, sest nurk tuule suhtes oli mingil hetkel juba selline, et genuaga sõites ei kaotanud me käigus oluliselt, aga jaht oli stabiilsemini juhitav. Samas, just sellel ajal said Blanca ning Juko meiega vahet veidi suurendatud, seega oleksime võinud veidi kauem aega seda ikkagi üleval hoida, sest meeskond sai suurepäraselt hakkama.

Saare põhjatipu juures oli tuul jälle spinnakerile sobiv ning heiskasime selle uuesti. Õnneks oli nüüd ka tuule nurk parem ning sõita ikka oluliselt stabiilsem. Ümber saare jõudnud, läks genua jälle ülesse ning juba Tallinna lahte jõudes ebameeldiva üllatusena tabas meid vastutuul ning algas krüss Piritale. Kõik see eelnev meile kõvas tuules edu kindlasti ei tõotanud ja nii ka juhtus. Ummiklaines vajusime me võrreldes Polaristega ikka liigagi palju Paljassaare poole ära. Eks omajagu süüd oli ka meie pidevas kõva tuule trimmide katsetamises, et ilma purje vahetamata krüssus parim asetus leida, mis aga liigselt tähelepanu võttis. Paljassaare juures pidime veel tegema kaks lisapauti, sest esimene katse osutus kaardiplotterilt kive tähistavaid märke vaadates :-), liiga ennatlikuks … ja liigseks riskiks polnud vähimatki alust. Edasine oli ühel halsil sõit Piritale, kus enam midagi põnevat ei toimunudl. Sõidu võitis Tuulelaul, kellele järgnesid Blanca ning Leila. Meie koht oli kokkuvõttes seitsme jahi hulgast neljas, ehk täpselt grupi keskel ja eelkirjeldatut arvestades võis sellega rahul olla ning edaspidi proovida vähem katsetada võistluste käigus.

Kui start ning veidi aega peale seda valitsenud tuulepuudus kõrvale jätta, siis kulges kõik korralikult kiires tempos. Finiši üllatavalt varajane aeg sobis samuti hästi kõikide meekonnaliikmete edasiste päevaplaanidega.

Järgmine võistlussõit toimub meil traditsiooniliselt kolmapäeval ning siis paneme ühiselt paika ka selle, kas osaleme öisel sõidul ümber Naissaare ning Prangli.

9. juuni 2011

KJK Delfi Kolmapäevakute kuues sõit

Kolmapäevaregattide kuues sõit erines seekord tavapärasest raja valiku poolest, mis kohtunike poolt seekord oli pandud nn. „vorst“. Otsus oli täiesti ok, ainult rada oli ikka liiga lühike sellise sooja ilma ja korralikult umbes 8-10 m/s puhunud tuult arvestades.

Nimelt oli neid tiire meile määratud vaid kaks, mida oli ilmaolusid arvestades oli ikka natuke liiga vähe. Väiksematele jahtidele määrati ka lühem distants kui suurtele, aga rada oli meil sama, mis tähendas konkreetselt nendega samal ajal märkidesse jõudmist mis tekitab vahest päris suure segaduse, aga üldjoontes oli õnneks kõik ok.

Start õnnestus meil enamvähem hästi ja heitlesime positsiooni pärast seal Madickeniga küll veidi, aga seekord suutsime end neile ette vabaks sõita. Korra olime mõelnud puhangute tõttu ka väiksemale eespurjele, aga õnneks seda siiski ei kasutanud, sest tuul vaikis sõidu käigus märgatavalt ning selle tagasi suurema purje vastu vahetamine oleks meilt ikka üüratult palju sekundeid röövinud.

Märkide võtmine ja kogu sõit ise läks suhteliselt normaalselt, ainult teise ringi ülemisse märki jõudes sõitis meile vasakuga alla ja ette suurimate jahtide hulgas kiireim olnud Forte, kes ennast siis ilusasti märki välja pressis. Veidi arusaamatuks jäi meie parema halsi teeõiguse nõudmise peale sealt pealt hüütud „ise te seda tahtsite..?“ Mida me siis valesti tahtsime, jäi meile aga selgusetuks, sest selline variant oli kindlasti parem kui teised võimalikud lahendused. Päris „silma“ neile alla jääda oleks olnud veelgi hullem ja ikka totaalselt häving. Kuna kõik kolm meiega koos märki teel olnud meie grupi jahti jäid seal korraks Forte purjedest peegeldava segatud tuule tõttu käigus kinni, siis käiski meil edasine lühirada peaasjalikult omavahel mõõtu võttes. Ühes pealtuule märkidest läks meil päris napilt eest läbi naaberjaht Astraia, kellel oli veidi ootamatult probleeme spinnakeriga aga õnneks mahtusid nad ilusasti meil eest läbi ning probleeme ei olnud. Kogu sõit kestiski meil vaid täpselt ühe tunni ja koht tabelis oli seekord viies.

Järgmine start on meil siis laupäevasel Terra Feminariumi regatil ümber Naissaare sõidul ning siis jällegi kolmapäeval.

1. juuni 2011

KJK Delfi Kolmapäevakute viies sõit...

... jäi ära tuule puudumise tõttu.

Jahte oli lahele kogunenud ikka omajagu, ainult nende mõtestatud liikumiseks ülivajalik osa, ehk tuul oli puudu ning kohtunikud tegid üliõige otsuse, et sõit ära jäeti.
Proovisime ise veidi briise püüda, et natukenegi "trenni" teha, aga midagi tarka peale spinnakeri pakkimise harjutamise meeskonna erinevate liikmete poolt, teha ei õnnestunud :-).

Nädalavahetusel võidusõite ei toimu ning järgmine kolmapäev üritame siis uuesti.